Ja siit see tuli ...

                                     Ilusat ja Kaunist jõuluaega kõigile !












Minust kuulete lähemalt lähi ajal, siis kui saan oma aja kava paikka ja olen võimeline teile jälle oma tegemistest ja toimetamistest kirjutama. 

Siit, sealt.

 Aeg on märkamatult käest läinud, kuid siia pole kunagi hilja kirjutama tulla. 

 Nüüd on mu esimene nädalavahetus üldse, mis mul üle pikaaja vaba on. Muidu on ikka töö olnud, aga ma olegi õnnelik selle üle et vaba on, sest muidu tuleks see väsimus väga kiiresti. Kuid hetkel käin kooli ja töövahet nii kuis jaksan. Ja kuskilt otsast ei paista tüdinemist tulevat. Kuigi nii käia on raske eriti nüüd kus töö on vahetustega vahest hommiku poole vahest õhtu poole, muidugi minul on neid õhtuid palju rohkem, sest kooli valisin hommiku pooleks ja õnneks ma olen saanud ära vahetada, kui mul vaja on olnud. 

  Kooli suhtest eimene kaks nädalat olin ma väga pessimistlik, sest mulle jäi pigem mulje et nad panevad rõhku sellele, et kui sa klassiruumist lahkud pange tool laua alla, oma prügid prügi kasti, viimane kustutab tule. Ühesõnaga oli mul tunne nagu ma oleks lasteaeda läinud, kuigi ma olin ennem seda kuulnud sellest kõigest siis omalnahal tunda seda oli hoopis midagi muud, kuigi praegu kasutatakse seda vähem aga siiski mõnel korral on küll tunne, et tahaks öelda neile et saage aru, et siin on kõik täiskasvanud inimesed ja kui nemad ei tea elementaarseid asju siis kes veel, aga õnneks olen saanud ennast tagasi hoida, sest pole minu asi kui nad tahavad neile õpetada kuidas üks inimene käituma peab, minule on see kuuldu nagu elementaarne. Nüüd ma  saan aru küll, kust see kultuuri erinevus tuleb, aga noh minugi poolest korrutagu seda sadu korda kui tahab, ma pigem süvenen sellele mida ma õpin kui sellele kuidas ma pean käituma klassiruumist väljudes. Kuid õppimisest kui sellisest ma ei saa öelda ühtki paha sõna, on palju asju mis on mulle väga tuttavad, et ei tekita pea murdmist, kuid on asju mis tuleb mullegi uuena. Ja üks, mis hea on et sealt tuli just nädal tagasi teema, mis oli just asja kohane nii mu uuestöökohas kui ka vanastöökohas. Tulumaks oli selle asja nimi, nimelt kuuaega tagasi andsin ma oma vanas kohas lahkumis avalduse, mis tähendas seda et tulumaksukaardi oleks ma pidanud saama kolme päeva jooksul kõige rohkem on lubatud nädala jooksul, kuid see tulumaksukaart tuli mulle üllatus, üllatus aga see tuli mulle alles 3,5 nädalapärast, mis tähendas seda et kuigi ma toimetasin selle uude töökohta jäin ma siiski hiljaks. Ühesõnaga, kui minus oleks vähegi seda jonni olnud ja ma oleks läinud kaebama, oleks ma saanud veel vanalt tööpaigalt mingit rahalist toetust. Kuid kuna ma ei taha sealt midagi kuulda, siis jätsin asja nii nagu ta oli. 

 Seega mu palgast läks 60%, mis iseenesest minu 14% protsendi kõrval on väga suur summa. Siis helistasin muidugi palgakontorile ja seal sattusin hästi mugava naise peale, kes ütles et ma pean saatma neile mingi kirja umbes lausega, et soovin seda raha tagasi ja saatma selle neile. Ja see raha mis mul kõik maha läks selle 60% saan ma 15.oktoobril. Siis ma tänasin õnne, et meil kaks korda kuus palgapäev on, sest ilmselt selle pisikese summaga mis ma nüüd sain, ei elaks kauem kui nädal, sest maksud tuleb ju koguaeg maksta. Seega taaskord naeratas mulle õnn. 

 Ega töö ja kooli kõrvalt väga palju aega üle ei jää. Hommikul ärkan kella 8 või 9 lähen kooli. Kella 14 või 15 lähen tööle. Ja koju saabun umbes 22.30  see varjeerub vastavalt sellele kuidas bussid ja rongid sõidavad. Seega see ring keerleb siis vaja vaadata veel kooli asju ja siis juba sätid ennast magama ja nii need päevad lähevad.

Õnnelik.

Hommikust saadik on mind vallanud emotsioonid. Ja need on täpselt seinast seina mind vallanud, ühel hetkel olen tundnud ennast õnnelikuma inimesena siin maamunal, kuigi põhjust kui sellist pole olnudki ja juba järgmisel hetkel kõige kurvema inimesena. Ma ei teagi millest sellised emotsiooni, kuid tööpäeva lõpuks tundsin, et mu närvi on ikka täiesti sajani keeratud, telefoni kõne mida ma olen nädal aega oodanud polnud tolleks hetkeks tulnud ja kartsin, et pean andma loobumis võid. Kuid bussis istudes ja juba oma mõtetega olnud nii kaugel, et läheb kuidas läheb, vähemalt siis tean et saan oma sammudega edasi minna, sest nii kaua kuni pole kõnet pole ka eitavat ega ka jaatavat vastust. Kuid just lõpetades oma mõtte, hakkas mu telefon helisema. Ja te võite ainult ettekujutada, mis tunded mind sell hetkel valdasi. Süda hakkas kümme korda kiiremini liikuma, käed hakkasid värisema, häälest rääkimatta. Kuid, kui ma oleks teadnud, et see oli minu jaoks jaatav vastus, mis tähendab, et see emotsioon mis mind bussist väljudes valdas, oli ilmselt selle aja jooksul üks parimaid. Mul oli kadunud viimanegi väsimus peale rasket tööpäeva, nii õnnelikuna ilmselt ei näe mind just kuigi tihti, kuid see eest see õnn tuli puhtast südamest ja see raske kivi mis mind vaevas langes südamelt. Nüüd on ainult päev rohkem kui nädal jäänud ja ma saan oma sammud õnne poole seada. 

                                          Naerata ja inimestel tekib huvi, mida Sa mõtled! :)

Teie, Anneli.

Changed.

  Tundub, et just siis kui sa hakkad inimest usaldama suudab ta saata midagi sellist korda, mida sa ehk poleks temast uskunud. Tegelikult, eksin oleksin uskunud küll, aga ilmselt poleks tahtnud uskuda. Ma ei saa neist inimestest aru, kes sisustavad oma aega lugude välja mõtlemisega ja kui lugu ise vastabki tõele pannakse pool juurde. Ühesõnaga üks ring, millest pole võimalik välja astuda või on võimalik, aga inimene ise seda ei taha. Ja seal juures teha veel teised inimesed selliseks, et sul jääbki tunne nagu sul oleks mingite peletistega tegu. Kahju  küll, et inimese arukus ei küündi eriti kaugele. Sest teades fakti, et ühel päeval tuleb ju nagunii kõik välja. See võib olla ka lihtsalt kokkusattumus, et see nii välja tuleb, aga ühes milles kindel võib olla on see, et absoluutselt kõik tuleb välja. Ühesõnaga, kui võimalik ma parem ei hakka kedagi usaldama, või kas asi üldse ongi usaldamises. Pigem peaks ütlema, et ära õppi kunagi inimest täielikult tundma, sest seal koore all võib nii mõnigi luukere peidus olla, mida sul vaja poleks teada. See muidugi ei pea kõigi inimeste puhul paikka, aga vähemalt osa tüüp inimeste küll! Pettumus, missugune .
   Kuna seda ei saa teatud inimtüüpide pärast kuskil msnis ega faceboogis teavitada, siis õnneks see on koht millest teavad vähesed inimesed. Nimelt teisipäeval andsin lahkumis avalduse sisse ja 31. august on mul viimane tööpäev. Mul on ilmselt palju põhjuseid, miks ma seda tegin. Kuid neljapäeval sain kinnitust sellele, et see otsus oli just nüüd kõige õigem, sest sellist asja ma poleks veel oodanud, nagu see firma tegi. Küll ma saan aru, et neile on oluline raha, aga seda kõike saab alati teisiti teha. Kuna praegu on see asi nii värske, siis ma väga suure suuga ei saa rääkida, mida ma teen ja kuhu ma lähen, aga edasi liikumise tee on olemas. Lihtsalt praegu tuleb nii mõnegi inimese eest natukene saladuses hoida asju, et ei saaks veel kuskil kuulutada, mida ma tegema läksin või mida ma tegematta jätsin. Kui nüüd aus olla, siis mul oli isegi kahju, sell hetkel kui selle avalduse sisse andsin, sest kaks aastat on siiski mingi jälje jätnud, ma võiksin minna silmad kinni sinna ja teha kõike, sest mul on see kõik nii selge. Ja need inimesed, kes meid ümbritsesid olid palju sümpaatsemad, kui siis see firma kelle all ma töötasin/töötan veel. Kuid ma oleks nõus olnud seal edasi olema, kui ma oleks teinud tööd mõne muu firma all või eraisikuna, aga mitte nii. Kuid mind rõõmustab selle asja juures see, et ma pole ainuke kes ära tuleb lihtsalt emal võtab see asi natuke rohkem nüüd aega kuni ta ära tuleb.

  Luban, et kui sellest on nüüd natuke rohkem möödas kui hetkel, siis kirjutan teile pikemalt põhjustest ja kõigest muust miks see kõik nüüd nii läks !

  Teie, Anneli!

Kärlek vid första ögonkastet.

 Kalender näitab juba augusti kuud, kui mõelda sellele et alles oli juuli ja juba august, siis aeg läheb kiiresti. Eile õhtul voodis pikali olles mõtlesin hirmuga, et kui tuleb selline juba talv nagu oli eelmine aasta siis ma jätaksin selle hea meelega vahele, kui see oleks ainult võimalik.
 Reis möödus super hästi ja puhkus ka, kui mul oleks võimalik olnud, siis ma oleksin veel paar nädalat puhanud ja veelgi parem paar kuud, aga ükski asi ei tule siin ilmas niisama tuleb ka ise selle nimel pingutada. Eestis olles jäin ma muidugi haigeks, see tähendab seda et ma pole veelgi päris terve hääl kõigub koguaeg vahepeal on ja vahepeal pole ja köhast pole ma ka veel päris lahti saanud, kuid millegi pärast ei taha see ka ära minna. Eestis olles käisin sellistes kohtades, mis olid juba plaanitud kohad. Olin venna juures Tallinnas. Laps on nii suureks kasvanud. Kui üks 1 aastane laps saab tähtis olla, siis seda ta oli kohe kindlasti, nii tähtsaid asju nagu temal oli ajada pole ilmselt mõnel täiskasvanulgi. Siis käisin Pärnus, seal ma muidugi kaua ei olnud, aga mõned päevad ikka küll. Täpselt nii kaua olin, kui sain oma põhi asjad tehtud nimelt käisin lasin oma kuld kõrvarõngad ära parandada, kellad said kellaseppa juures ära käidud ja kingad kingseppa juures. Ühesõnaga lasi teha kõik vajalikku, sest siinsel parandusel pole isegi mõtet, sest siin puudub täielik kvaliteet ja juba rahaliselt pole ka mõtet, siis ma võin juba sama raha eest endale uued kingad ostnud, olen selle läbi teinud ja ütlen et ilmselt pean ma oma saapad järgmisel korral Eesti kaasa võtma, et need last üle parandada, sest ma ei näe ju mõtet parandatud saapa lukkul, mis on nii parandatud, et see koguaeg jookseb ilmselgelt sellist parandust poleks Eesti riigis mitte kunagi juhtunud. Siis Tartus käisin ma juuksuris lasin oma juuksed sellest räsitud puhkusest korda teha, sest juuksuri juurde minnes ei olnud mu kirjudest salkudest mitte kui midagi alles need oli puhta blondid, selge see et vesi ja päike olid teinud oma töö. Kuid nüüd on nad taas sellised nagu peavad olema, muidugi mitmeid kordi õhemad, aga vähemalt värv on ilus. Ja siis käisin ma veel Zeppelinis ühes juukse hooldus poes, no muidugi seal müüakse peale juukse hooldus vahendite ka pediküüri ja maniküüri hooldus vahendeid. Ja sellepärast ma just sinna suundusingi, et osta mõned pediküüri vahendid mida oleks vaja ja kuna seal oli ka maniküüri vahendeid ja kuna mul just oli käsi oma küünte kasvatamine, siis küsisin müüalt mida ta soovitaks murduvatele küüntele. Muidgi sinna seletuse juurde kuulus pikk jutt erinevatest toodetest, aga kõige enam ta soovitas 14 päevast kuuri "Herome" sarjast. Muidugi otsuse tegemine oli sell hetkel raske, kuna ta rääkis nii erinevatest toodetes ja nende mõjudest. Kuid kui ta mainis, et ta ise on kasutanud seda "Herome" sarja, siis loomulikult jäi mu pilk tema küüntele ja tollel neiul oli tõesti väga ilusad pikad küüned ja ma mõtlesin, et kui ma ei proovi siis ega ma teada ei saagi kas see tõesti mõjub. Ja kui aus olla, siis mul on veel ainult mõned päevad selle kuuri lõpuni ja pean ütlema, et see tõesti on mõjunud mu küüned on tõesti palju ja nad on ilusti tugevad ei murdu koguaeg. Seda toodet ma tõesti soovitan teistele ka. Ja kindlasti kasutan ma seda toodet hilisemaski tulevikus, sest seda kuuri peaks küüntele tegema 4 korda aastas. Ja selle vastu pole asendavat toodet, sest mina olen tõesti proovinud igasugu asju ja see on ainuke mis tõeliselt mõjub.
Esmaspäevast algas taas tööorjus, kui ma olen juba puhkuse järgi esimesed kaks päeva nii väsinud, et hommikul kella kinni pannes mõtlen et miks ma ei võiks teist külge keerata ja edasi magada. Väsitav on see poole öö ajal ärkamine, aga tundub et töö ise on praegu poole raskem kui enne. Kuid ilmselt pean ma seda poole öö ajal ärkamist veel taluma kuu aega, siis peaks olema sellele öisele ärkamisele lõpp.
 Ma peaksin ütlema, et mu inglis keel on 100% paranenud. Lisaks sellele, et ma praktiseerin seda reisides. Nüüd ma praktiseerin seda täielikult igapäev ja see mitte ei ole ainult paranenud vaid ma tõesti tunnen, et ma oskan seda. Vähe sellest et ma suheldes seda praktiseerin, on mul tulnud mingi ime asi mida varem polnud, kui ma midagi mõtlen siis millegi pärast tahan ma inglis keeles seda teha. Muidugi see pole paha, aga tegelikult oleks ju lihtsam mõelda eesti keeles, kui see on mu kodu keel. Hakkasin nüüd veel lisaks õppima rootsi keel, keel tundub küll raske, aga ma olen nädala jagu seda juba õppinud ja pean ütlema et kui see alguses tundus väga raske siis nüüd saan ma juba osadest asjades kuidas ja miks väga hästi aru. Ja mul on seda aega õppida ainult aasta, sest siis tuleb seda lihtsalt praktiseerida. Ma hoian endale pöialt, et aasta pärast ma olen võimeline seda rääkima ja kirjutama. Tundub, et mul on plaanis väga paljud keeled selgeks saada, sest praegusel hetkel oskna ma ju eesti, soome, inglise, natukene (see tõesti on natukene) vene, mõned sõnad ja mõned laused oskan türgi keeles ja nüüd õpin rootsi keelt. Peaksin vist türgi keele ka ära õppima, siis võiks mõelda veel mõnele muule keelele. Mitte, et mul seda türgi keelt peaks vaja minema, aga kunagi ei tea milleks see kasulik peaks olema.
  Ja pealkirja tõlkeks on Armastus esimesest silmapilgust ! Ja see tõesti on olnud, see ka põhjus minu suurele muutusele, kui millest ma kirjutan ilmselt mõnel teisel päeval.
 
 Adjö!
 

  Viimasest postitusest on umbes poolteist kuud möödas ja minust ei ole kippu ega kõppu. Ega selle suure sagimise keskel polekski mahti saanud, et kirjutama tulla, aga nüüd ma siin olen.                             Hetkel viibin veel viimaseid päevi mulle armsaks saantd Türgis. Ja ma pean ilmselt kõik oma sõnad tagasi võtma, et ma neid ei salli ilmselgelt on mul nende vastu tekkinud suurem sallivus, kui ma seda oleksin võinud kunagi arvata. Ilmselt paljude suureks imestuseks on, et mis keelt ma räägin, kuid uskuge või ei aga täitsa inglis keelt räägin. Emps naeris, et kui ma ise huvitatud olen siis räägin veel eriti palju. Kuid ma pean tõdema, et ilmselgelt ma saan ise rohkem aru, kui ma räägin, kuid kui seda veel praktiseerin siis võin endale teha juba pika pai, et olen enda suurest komistus kivist mööda saanud. Selle aja jooksul olen ma hästi palju rannas olnud, mis tähendab seda et ilmselgelt olen ma juba päris pruun, mis kõigi eelduste kohaselt käib ju suvega kaasa siin olen ma sellega täitsa päri, et pikutad rannas kuigi ma pole just kõige suurem päikese sõber, kuid ei Eestis ega Soomes pole ma võimeline päikese käes olema kauem kui mõned kümned minutid ja mu isu saab täis, aga siin tuleb see nii loomulikult. Olen käinud peaaegu, et iga õhtu baaris, mis minu puhul on imeks pandav, sest ma kohe ei armasta neid kohti juba selle pärast, et seal on palju purjus inimesi ja need on minu jaoks üsna tõrjuvad, sellised inimesed tekitavad minus hirmu, kui ma teaksin vaid mis on selle põhjus oskaksin ehk ise seda kuidagi reguleerida, aga kuna ei tea siis ju see peab nii olema.                                                                    See kahe nädalane reis Türkki on läinud asja ette. Olen saanud kõik oma mõtted selgeks mõelda. Ka need mõtted, mis on tundunud vaid hullu ideena, kuid tuleb tunnistada, et mitte väga hull, mis tähendab, et tagasi minnes hakkan ma oma plaani suunas tööle.. Nüüd tuleb panna ainult oma tahtmine tööle ja kõik saab võimalikuks. Kuna ma suure hurraaga ei taha sellest veel rääkida, siis võin mainida ainult et olen aru saanud see maailm seal ei kuulu mulle.                                                 Kuid laupäeva hommikul pean ma pisar silmis siit lahkuma. See on raske mulle, aga mis ei tapa teeb tugevaks.

...

Üks päev alustasin kirjutamist, aga selleks kui mul oli paar rida kirja pandud, tuli mul midagi väga kiiret vahele, seega jäigi kirjutamatta.
Kui ma viimane kord mainisin, et ootan arsti juurest testi tulemusi ja ilmselgelt oli see vastus positiivne, aga inimese loom on kord selline et kujutab endale alati kõige hullemat ette. Selles suhtes oli minuga ikka väga korras. See aasta ilmselt ei möödu mul arsti juures käimiseta mitte kuidagi, eile käisin arsti juures stressi testi tegemas ja selle testi järgi on mul stress mis stress. Muidugi tahtis arst mulle sokutada kuu ajalise haigus lehe, aga ma ei olnud sellega kuidagi päris esiteks siis venivad kõik asjad edasi, esiteks puhkus ja kuidagi tuleb sellega ise toime tulla. Eks ma võin endale teadvustada ja et mul on stress, sest kui mind ärritab juba see kui keegi mulle "Tere hommikust" ütleb. Ja väsimus murrab mind koguaeg. Ma ei suuda tundi aegagi silmi lahti hoida, kui üks haigutamine peale hakkab ja selline tunne tuleb nagu ma poleks üldse maganudki. Üritan igal juhul üsna madalat profiili hoida ja mitte teistega konflikte tekitada. Kuid kohati on küll selline tunne, et enam ei suuda! Mis ei tapa teeb tugevaks.
Kuid kõige selle "jama" juures suudan ma ennast kuidagi veel töö võimelisena hoida. Viimase kahe nädala jooksul olen ma käinud ametiasutustes miljoneid kordi, nii et kohati on selline tunne, et kui näen neid nägusi nagu nad oleksid juba vanad tuttavad, kuid ma olen saanud sealt ilmselgelt häid nõuandeid. Nii, et nüüd tuleb ainult see laev uputada. Ja isegi kui mina seda ei teeks uppub see ikka!

Kuid ilmselgelt nüüd kutsub mind voodi. Ma vaatan kuidas mu jõuvarudega on ehk nädalavahetusel jõuan tulla veel siia kirjutama, kui ma muidugi ei maga. Pean ennast homseks natuke koguma, sest homme on mul pediküür, maniküür ja näohooldus.